Isekirjastamine? Väldi neid levinud raamatu küljendusvigu
Kujuta ette, et sa kirjutad raamatu, mis on läbimõeldud, sügav ja puudutav. Lähedased kiidavad sisu ja annavad vaimustunult tagasisidet. Otsustad raamatu välja anda. Lugejad kiidavad sinu teemasid ja kirjutamisoskust, kuid kritiseerivad raamatu kujundust ja küljendust.
Kui küljendus on hea, ei pane seda keegi tähele. Aga kui see on kehv, paistab see kohe silma.
Siin on levinumad küljendusvead, mida saad teadlikult vältida või usaldad selle töö professionaalile nagu mina.
Tüpograafilised probleemid
Iga raamatu teksti osa puhul (peatükkide pealkirjad, alapealkirjad, põhitekst) tehakse tüpograafilisi valikuid. Millist fonti kasutada? Millist suurust? Tavaline, kaldkiri või rasvane kiri? Suurtähed või väiketähed? Kõik need otsused mõjutavad loetavust ning raamatu välimust ja tunnetust. Siin on mõned tüüpilised märgid, mis viitavad “amatöörlikkusele”.
Vaikimisi fondid. Kui alustad uut Microsoft Wordi või Google Docsi dokumenti, on vaikimisi paigas teatud font (ilmselt Calibri või Cambria Wordis, Arial Docsis). Vaikimisi fondi kasutamine raamatus võib olla lihtne, kuid see jätab mulje, et tegemist on dokumendi, mitte raamatuga.
Ebastandardsed või „koledad“ fondid. Raamatutes kasutatakse põhitekstiks tavaliselt serif-fonte (need, millel on tähedetailide otstes väiksed kriipsud), sest need parandavad loetavust. Sans-serif fondid on sagedamini kasutuses pealkirjades, alapealkirjades ja pildiallkirjades. Kui lähed tavapärasest erinevale teele, peaks sul selleks olema hea põhjus. Ja kuigi fontide valik on osaliselt subjektiivne, on teatud fondid, mis lihtsalt ei toimi.
Liiga palju fonte. Kui kasutad liiga palju fonte ja fondistiile (rasvane kiri, kaldkiri jne), võib leheküljel kaduda visuaalne ühtsus ja see võib lugejat segadusse ajada, mis puutub infot hierarhiasse. Tavaliselt piisab kahest fondist: ühest serif ja ühest sans-serif fondist, millel on selgelt määratletud hierarhilised kasutused.
Lõikude, ridade ja servade vahed
Ebaühtlane parempoolne joondus. „Joondus“ määrab lõigu servade asetuse. Vasakjoondatud lõigul on vasak serv joondatud vasaku veerisega ja parem serv „sakiline“ ehk mitte joondatud. Parempoolse joondatuse puhul on vasak serv sakiline. „Täisjoondus“ tähendab, et mõlemad servad on oma veeristega joondatud. Raamatud seatakse traditsiooniliselt täisjoonduses, mis näeb puhtam ja tasakaalustatum välja kui vasakjoondus. Word ja Docs kasutavad vaikimisi vasakjoondust. Nagu fondi valiku puhul, kui jätad käsikirja vaikimisi sakilise parema servaga, näeb sinu tekst välja nagu dokument, mitte nagu raamat.
Halb või puuduv poolitamine. Täisjoonduses võivad sõnade vahed muutuda liiga laiaks. Lahenduseks on sageli sõnade poolitamine. Kuid poolitamine nõuab tähelepanu ja teadmisi poolitusreeglitest.
Liiga tihe reavahe. Põhiteksti ühe reavahega seadistamine muudab lugemise tihedaks ja raskeks. Anna ridadele veidi hingamisruumi. Sõltuvalt fondist peaks reavahe jääma vahemikku 1.1–1.5. Arvamused reavahe kohta on erinevad.
Liigne tühik lõikude vahel. Traditsioonilises raamatudisainis on lõikude vahed samad, mis ridade vahel. Selle asemel, et kasutada lõigu märkimiseks lisaruumi (nagu Word seda vaikimisi teeb), kasuta esimese rea taanet.
Lesed ja orvud. Mõnikord peab lõike jagama lehekülgedele. Kui leheküljevahetus jätab ühe üksiku rea lehe allossa või ülaossa, nimetatakse neid vastavalt „leseks“ ja „orvuks“. Ideaalis kohandatakse küljendust nii, et selliseid ridu ei jääks.
Vale suurusega servad. Autorid, kes soovivad, et nende raamat tunduks paksem, võivad minna liiale liiga suurte servadega. Tõenäolisem on aga see, et servad tehakse liiga väikeseks. Eriti probleemne on keskserv, mida nimetatakse „köiteservaks“. See peab tihti olema suurem kui teised kolm serva, et arvestada köitmise tõttu kaotsimineva ruumiga.
Pealkirjad, jalused ja leheküljenumbrid
Paaris- ja paaritud leheküljed. Kui avad raamatu, on paaritud lehed paremal ja paaris lehed vasakul. Kui lehekülgede nummerdamine on valesti seadistatud, lähevad need segamini. See on ilmselge viga ja tõsine ohumärk.
Pealkirjad ja jalused puuduvad või on seal, kus ei tohiks. Enamik raamatuid võidab sellest, kui neil on pealkirjad ja/või jalused (ja kindlasti leheküljenumbrid). Kuid on kindlad leheküljed, kus neid ei tohiks olla, näiteks tiitelleht või teadlikult tühjad lehed. Selle valesti tegemine on märgatav.
Liiga suured, liiga väikesed või muidu häirivad. Pealkirjad, jalused ja leheküljenumbrid peaksid aitama lugejal orienteeruda. Need peavad olema nähtavad, kuid mitte pealetükkivad.
Kui soovid, et sinu raamat näeks välja professionaalne, mitte lihtsalt „dokumendiks vormistatud käsikiri“, siis võta julgelt ühendust!
